Silm — tuttav tundmatu. Fakte ühe olendi elust

Alustagem peamisest: silm ei ole kala! Küll on tal kaladega ühised esivanemad – iidsed turviskattes sõõrsuud. Nad surid välja 350 miljoni aasta eest, kuid panid aluse kõigi neljajalgsete (sealhulgas kalade, imetajate, sinu ja minu) evolutsioonile. Samas kui dinosaurused ja muud kaugete geoloogiliste ajastute monstrumid maailmast kadusid, säilis silm reliktliigina muutumatul kujul.

Silmul puuduvad selgroog ja luud – neid asendavad kõhred nagu tuural. Samuti pole silmule antud lõualuid koos hammastega. Seetõttu ei saa ta oma ebahariliku suuga hammustada ega haarata, kuid suudab end hõlpsasti teiste kalade ja kivide külge imeda. Muide, siit ka tema ladinakeelne nimi Lampetra fluviatilis, mis otsetõlkes tähendab „jõeline kivilakkuja“. Silmu peamisteks tunnusteks on iminapataoline suu, hingamisava pea keskel, paariliseta uimed ja seitse ava külgedel, kus kaladel on lõpused. Seetõttu on vanaaegne vene nimi „seitsmeauguline“ täpsem saksakeelsest Neunage’st, mida võiks tõlkida kui „üheksasilmne“.

Meie silmud on jõesilmud. Nad on tumedat värvi ja keskmiselt 30–40 cm pikad. Merisutt, jõesilmu hiiglaslik sugulane, on viimasest kaks-kolm korda suurem, täpilise mustriga ja kasvab 50–100 cm pikkuseks. Seevastu ojasilm, kolmas silmlane, keda meie kandis võib kohata, ei kasva pikemaks kui 15 cm ja teda peetakse mürgiseks.

Sarnaselt kaladele saab silmu elu alguse marjaterast. Küpses eas isendid valivad kudemiseks liivase või kivise põhja, kuhu isane kaevab augu ja moodustab kivikestest pesa. Emane heidab marja sellesse pessa, kuid juhtuda võib sedagi, et mitu kokkupõimunud silmupaari koevad samas kohas. 10–20 päeva pärast kooruvad marjateradest läbipaistvad silmuvastsed. Nad kaevuvad mudasse, toituvad orgaanilistest setetest ja kasvavad aeglaselt. Need niinimetatud „liivasonglased“ elavad säärasel viisil 3–4 aastat ega sarnane sel ajal eriti silmule. 5. eluaastal algab arengu järgmine etapp, vastsed lõpetavad toitumise ja läbivad mõne kuu jooksul moonded, mis on vajalikud soolases meres ellujäämiseks. Seejärel liugleb muundunud silm allavoolu ja alustab kiskja kombel toitumist. Vetikad teda enam ei huvita – silm imeb end lõhe, lesta, tursa või muu merekala külge, juues tema verd ja süües aeglaselt tema liha. Niisugust elu elab silm 2–3 aastat, kuni saabub aeg jõkke kudema suunduda. Algab uus moone, mille eesmärk on kirjeldatud tsüklit jätkata, luues uut elu ja surres pärast seda.

Narva jõest tohivad jõesilmu püüda vaid kutselised kalurid. Püügilube hoiavad tavaliselt perekonnad, kus silmupüügi saladusi antakse edasi põlvest põlve. Iga aasta augustikuus kogunevad silmud merre jõesuudme lähistel, et soolase merevee asemel mageda jõeveega harjuda. Sügisel ja talvel liiguvad silmud ülesvoolu kudema. Teel ootavad neid jõepõhja langetatud nutikad püünised – silmutorbikud.

Silmutorbiku konstruktsioon on ühtaegu elegantne ja lihtne. Üks kitsenev koonus, mis lõpeb silmude läbipääsu võimaldavas mõõdus avaga, on paigutatud teise, pikema koonuse sisse, mille otsaava on suletud puust punniga ja mille külgedes on hulgaliselt väikseid auke. Kogu konstruktsioon on valmistatud painduvast plastist ja paksu traadiga kokku traageldatud. Esimesest lehtrist läbiujunud silm jääb koonuste vahele lõksu. Järgmist – ja viimast – korda satub silm hetkeks vabadusse siis, kui kalur punni silmutorbikust välja tõmbab.

Näilisele lihtsusele vaatamata nõuab silmupüük palju vaeva. Lisaks kalamehe oskustele sõltub palju püügiriistade konstruktsioonist, tuulest ja isegi kuufaasidest. Varem võis kaluril ühe torbiku valmistamisele õhukestest kase- või männilaudadest ja vasktraadist kuluda terve päev. 1980. aastatel hakati püüniseid valmistama plastist, mis hoidis kokku palju aega. Samas on oskus esimese koonuse sisselaskeava suurust ja vee väljavooluks mõeldud küljeavade arvu õigesti arvestada endiselt peen kunst. Kuufaase tuleks teada põhjusel, et silmud ei armasta valgust ja eelistavad tõusta jõkke öösiti, kuid mitte täiskuu ajal.

Torbikud ei vedele jões nii, nagu juhtub. Kalurid-silmupüüdjad paigaldavad jõkke voolusuunas kaks pikiköit. Nende külge kinnitatakse tõmbenööride abil ristköied torbikutega. Ülesvoolu ujuvad silmud otsivad puhkamiseks sobivat kohta ja poevad torbikutesse, mis on voolu toimel nende poole pöördunud. On täheldatud, et viletsa ilmaga liigub silm meelsamini jõkke ja saagid suurenevad. Kui aga torm on liiga tugev, lähevad torbikud sassi ning silmud ujuvad neist üle ja mööda. Silmupüüdjate arvates tähendavad punetavad pihlapuud tormist sügist, seega ka edukat püüki.

Iga ristköie külge kinnitatakse ujuk, millel on kirjas püügiloa number ja püüniste arv. Silmu jääb aasta-aastalt vähemaks, mistõttu keskkonnakaitse jälgib rangelt püügikvootide täpset täitmist. Rikkumiste eest trahvitakse karmilt, sel põhjusel on röövpüük väidetavasti sisuliselt kadunud. Reeglite järgi peavad kõik püünised 1. märtsiks veest väljas olema. Sellest päevast kuni augustikuuni on silmupüük keelatud, mistõttu kalurid kasutavad sunnitud puhkust järgmiseks hooajaks valmistumiseks. Parandatakse torbikuid, vestetakse uusi punne, pikiköied tõstetakse põhjast üles ja pestakse puhtaks.

Traditsioonilisi Narva silmuretsepte on vähe. Peamine Narva-Jõesuu ja Narva tunnustoode on röstitud ja purgis želeega marineeritud silmud. Rasvaseid jõesilme ka suitsutatakse, röstitakse grillil ja keedetakse silmudega kapsasuppi. Vaadakem, millega tänapäeva köögivõlurid meid veel üllatavad. Indrek Kõverik, Narva-Jõesuu restorani Franzia peakokk, poputab juba mitu head aastat külalisi enda loodud silmuroogadega. Indreku „brutaalses köögis“ on silmud leidnud suurepärase koha nii teravas (roheline gazpacho), hapukas ja hautatud (silmud hapukapsaga) kui ka värskes-hapukas (kurgisalat silmudega) roas.

Silmu loetakse delikatessiks mitte üksnes Narva jõe lähistel. Meie naabrid Lätist röstivad püütud jõesilmusid grillil. Prantslased Bordeaux’ provintsis keedavad merisutti noores veinis ja suti enese veres, lisades porrulauku. Seda rooga nimetatakse lamproie à la bordelaise. Portugalist võib leida silmuretsepte, mis põhinevad riisil ja hõlmavad samuti verd, näiteks lampreia à minhota.

Kõige tuntum Inglismaa silmuroog on silmupirukas ehk lamprey pie. Esimesele maailmasõjale eelnenud aastasadadel saadeti seda Gloucesteri linna poolt valitsevate monarhide jõululauale. Viimati küpsetati niisugune pirukas 2012. aastal Elizabeth II kroonimise 60. aastapäeva tähistamiseks. Muide, tol korral ei õnnestunud silme Inglismaalt hankida ja need tuli tellida Chicagost. Sealses Suures järvistus levis merisutt nii edukalt, et kohaliku kalanduse hävimisest „musta nuhtluse“ tõttu ei jäänud palju puudu. Sellega seoses väärib märkimist, et ameeriklased pole veel õppinud merisutte söögiks kasutama.

Kuna silmudel puuduvad nii soomused kui luud – lisaks lõpetavad kudema tõusvad isendid söömise ja nende soolestik atrofeerub – ei vaja nad puhastamist ega rookimist. Küll aga tuleb silmud enne toiduvalmistamist vabastada limast – selleks on neid ammustest aegadest saadik soolaga hõõrutud, seisma jäetud ja mõne aja pärast hoolikalt puhtaks pestud.