Mere puudutus: kuidas poomilöök oimukohta määras saatuse
Lumivalged purjed lõputul sinisel horisondil on paljude jaoks vaid ilus pilt filmist või postkaart Prantsuse Rivieralt. Narva-Jõesuu jaoks on see aga saanud uueks reaalsuseks. Täna ei ole kohalik jahtklubi ja purjespordikool lihtsalt spordisektsioon, vaid koht, kus taaselustatakse piirkonna meretraditsioone ja karastatakse tulevaste maailmameistrite iseloomu. Selle kõige taga seisab inimene, kes kord otsustas, et see koht on väärt oma suurt merelugu.
Vestleme Anton Lebedeviga, Narva-Jõesuu purjespordikooli ja jahtklubi juhiga — treeneriga, kelle tee unistuseni algas väga valusa, kuid saatusliku kokkupuutega stiihiga.
Anton, milline oli teie lapsepõlv Narva-Jõesuus? Kas olite laps, kes veetis kogu vaba aja vee ääres, või olid teil sel ajal hoopis teised huvid?
Ma olen ise narvakas. Sündisin Narvas ja elasin seal 2017. aastani. Minu lapsepõlves ei olnud vee ääres aja veetmiseks kuigi palju võimalusi. Jah, ümberringi olid veehoidla, jõgi ja meri... Kuid tegelikult oli ainsaks võimaluseks Noorte Meremeeste Klubi, kuhu mind 7-aastaselt kirja pandi. Teisi huvisid ei jõudnudki tekkida,, sest sattusin kohe purjetamisosakonda. Aga juba 2017. aastal, kui kool avati, kolisin Narva-Jõesuusse ja praegu elan siin oma perega. Minu lapsed on juba põlised narvajõesuulased, nad on siin sündinud.
Purjetamine ei ole paljude jaoks just kõige tavalisem hobi. Kuidas see teie jaoks algas? Kas see oli armastus esimesest silmapilgust või pikk tee stiihia mõistmiseni?
Mind tõi trenni sõber. Muidugi mõjutas mind väga selle ala ainulaadsus: tutvusringkonnas ei tegelenud sellega keegi. Kuid ma ei ütleks, et mulle kohe kõik meeldis. Mäletan esimest trenni: vanad paadid, elust „räsitud“ varustus, mingeid kalipsosid polnud. Ma ei saanud alguses üldse aru, kuidas see kõik käib, ja sain kohe esimeses tunnis poomiga (see on paadi osa, mis liigub pautimise ajal üle pea) vastu oimukohta. See oli väga valus! Otsustasin siis tõsiselt, et purjetamine ei ole minu jaoks, ja kaks nädalat ei näidanud ma end trennis. Kuid kahe nädala pärast tõmbas miski mind siiski tagasi.. Nii et see oli armastus esimesest silmapilgust... tõsi küll, mitte purje, vaid poomiga, mis mind „suudles“. Läks aega ja vaja oli saada esimesed tuleristsed, et mõista: purjetamine on ikkagi minu ala.
Mis hetkel saite aru, et te ei soovi lihtsalt ise purjetada, vaid tahate seda teistele õpetada? Kas isiklikelt ambitsioonidelt õpilaste arengule keskendumine oli raske?
Ma olin Noorte Meremeeste Klubi aktiivne liige umbes kaheksa aastat, lõpetasin kooli ja suundusin Inglismaale, sest mulle oli oluline saada välismaal elamise kogemus. Töötasin seal mõnda aega, kuid paari kuu pärast otsustasin naasta: kus sündinud, seal ka vajalik. Tekkis küsimus: mida edasi teha? Meenutasin oma kogemust Noorte Meremeeste Klubis ja seda ebaõiglust, mida toona tundsin: meil oli alati vana varustus ja kõik oli selline justkui „elust räsitud“. Samal ajal oli mujal Eestis purjetamine aastakümnetega jõudsalt arenenud,, kuid meil pühkisid sõjad ja kriisid kõik minema: nii traditsioonid kui ka sadamad.
Otsustasin, et tahan olla see inimene või osa sellest meeskonnast, kes aitab selle ebaõigluse ületada ja luua siia kvaliteetse keskuse. Töötasin mõnda aega Noorte Meremeeste Klubis palgalise treenerina, kuid mõistsin kiiresti, et minu ambitsioone ja arengusoovi seal ei jagata. Pigem sooviti jätkata vanaviisi, viimase viiekümne aasta jooksul kujunenud „mugavas“ olukorras. Seetõttu otsustasin tegutseda iseseisvalt.
Narva-Jõesuu purjespordikool näitab suurepäraseid tulemusi. Millise peamise eesmärgi te endale täna seate: kas kasvatada meistreid või lihtsalt süstida lastesse armastust mere ja distsipliini vastu?
Kooli tulemused teevad tõepoolest rõõmu, kuid minu peamine eesmärk täna seisneb ala populariseerimises. Ja seda mitte ainult noorte, vaid ka täiskasvanute seas. Meie jahtklubis õpivad praegu igas vanuses inimesed ja pean seda põhimõtteliselt oluliseks: tuua võimalikult palju inimesi purjetamise juurde ning tutvustada neile Eesti meretraditsioone.
Minu jaoks ei ole vahet, kas meie juurde tuleb seitsmeaastane laps või seitsmekümneaastane inimene, neil peavad olema võrdsed võimalused merele pääsemiseks. Me ehitame siin kõike nullist ja taastame seda, mis on kunagi kaduma läinud. Seetõttu ei sea me endale praegu ülikõrgeid sportlikke eesmärke. Peamine on see, et purjetamine ja turism muutuksid Narva-Jõesuus laiemalt kättesaadavaks.
EST & CZE RS Tera training camp - Lipno 2025
Meri nõuab iseloomu. Kuidas tänapäeva lapsed, kes on harjunud nutiseadmetega, kohanevad karmide tingimuste, tuule ja vajadusega teha vee peal kiireid otsuseid?
Lapsed on täna tõepoolest teistsugused: nad on isepäisemad ja neil kujuneb oma arvamus palju varem. Vanasti oli lapsevanema autoriteet absoluutne – kui öeldi, et lähed purjetama, siisläksid“. Meie koolis lähtume põhimõttest, et laps peab seda ise tahtma. Aga kuidas seda saavutada, kui ees ootavad külm meri ja hirm?
Siin on väga oluline lapsevanema ja treeneri koostöö. . Meil oli üks ilmekas juhtum poisiga. Juba esimeses trennis oli tal väga raske ja ta keeldus kategooriliselt edasi tegelemast. Kuid isa oli siiski kindlalt seda meelt, et poiss peaks veel proovima, ja nii leidsime väikese kavaluse. Leppisime kokku, et laps tuleb lihtsalt kohale, paneb paadi ja varustuse valmis ning valmistub mereleminekuks. Seejärel küsin temalt: „Kas sa lähed täna merele või mitte?” Kui ta vastas eitavalt, pakkis ta rahulikult asjad kokku ja läks koju.
Nii kestis see terve kuu. Ta tuli kohale, toimetas kaldal ega olnud endiselt valmis merele minema. Kuid ühel hetkel, umbes kuu aja pärast, vastas ta samale küsimusele ootamatult: „Jah, ma tulen teiega.“ Sealt edasi hakkasid asjad tasapisi muutuma. Täna treenib ta juba tõsiselt, osaleb maailmameistrivõistlustel, jõuab auhinnalistele kohtadele ja näeb oma tulevikku purjespordis. Olen isegi mõelnud, et ühel päeval võiksin oma treeneritöö talle üle anda. Just sellise kannatlikkuse ja täiskasvanute toetuse kaudu tekib lastel tõeline side merega ning nad õpivad toime tulema selle ala karmide nõudmistega.
Teie õpilased osalevad rahvusvahelistel võistlustel. Mida tunneb treener, kui maailma areenidel tõuseb Narva-Jõesuu lipp? Milline edu on olnud teie jaoks isiklikult kõige emotsionaalsem?
Väikese kooli treenerina on see minu jaoks tohutu saavutus. Meid peetakse väikeseks klubiks: meil treenib püsivalt umbes 15 inimest (suvel kuni 20), samas kui Tallinnas ulatub see arv näiteks 75-ni. Ometi on rahvusvahelisele tasemele jõudmine Narva-Jõesuu ja meie noorte jaoks olnud tõeline läbimurre.
Ma ütlen alati lastele, kes sõidavad võistlema Itaaliasse, Taani, Tšehhi või Sloveeniasse: „Te olete juba võitnud, sest läbisite kõik Eesti-sisesed valikv ja pääsesite maailmameistrivõistlustele.“ Kui mõelda, et 8 aastat tagasi ei osanud me sellest isegi unistada... Alustasime Kudrukülas renditud eramaal, meil oli vaid kaks Optimisti (väikesed jahid lastele) ja kaks õpilast. Tänaseks oleme jõudnud nii kaugele, et viime oma meeskonna maailmameistrivõistlustele Saksamaale.
Muidugi on võidud olulised, kuid ma usun, et medalid on eelkõige sportlase enda töö, pingutuste ja pühendumuse tulemus. Minu kui juhi peamine saavutus on siiski laiem: Narva-Jõesuu jahtklubi lipp on muutunud nähtavaksja meist on saanud lahutamatu osa Eesti purjespordist. Oleme tõusnud samale tasemele Pärnu ja Tallinnaga ning nüüd kõlab meie, riigi kõige idapoolsema klubi nimi kindlalt ka rahvusvahelisel areenil. See ongi minu jaoks kõige emotsionaalsem saavutus.
Purjetamine sõltub ilmast. Millest aga sõltub kooli juhi edu? Milliste „tormidega“ peate administratiivses ja organisatoorses töös kõige sagedamini rinda pistma?
Juhi edu tähendab meie oludes oskust luua midagi sinna, kus pikalt on valitsenud tühjus. Samal ajal kui teistes Eesti suurtes merespordikeskustes on infrastruktuur ja järjepidevus säilinud aastakümneid, on meie piirkond ajalooliselt silmitsi seisnud ränkade kaotustega. Minu jaoks oli põhimõtteliselt oluline tõestada, et Narva-Jõesuu saab ja peab olema sellel kaardil. Oli aeg lõpetada mineviku kriisidele tagasi vaatamine ja hakata siin ning praegu looma tänapäevaseid standardeid.
Mis puudutab administratiivseid „torme“, siis kõige keerulisem on olnud võitlus vanade hoiakute ja bürokraatiaga. Kui tahad luua midagi uut, areneda ja ajaga kaasas käia, põrkud paratamatult kokku süsteemi vastupanuga, sest see on harjunud töötama teisiti. Meie noorte tulemused nii Eestis kui ka rahvusvahelisel tasandil on aga olnud kõige veenvam argument igas vaidluses. Kui meie kasvandikud eelmisel aastal Eesti meistrivõistlustel pjedestaali kõik kolm kohta said, pani see lõplikult paika vastuse küsimusele, kas meie piirkonnas on purjetamine olemas ja kas me suudame võita.
Administratiivne ressurss on oluline, kuid tormis ei juhi jahti mitte põhikiri, vaid inimesed. Just selles peitubki meie vastupidavuse peamine saladus. Teate, kui mulle antaks valida 100 000 euro ja oma meeskonna vahel, valiksin ma kõhklemata meeskonna. Inimestega, kes tegutsevad ühise asja nimel, saab võimalik korda saata rohkem kui kogu maailma raha eest. Me ehitame kõike puhtalt lehelt ning ideaalne keskus on minu jaoks koht, kus kohtuvad tänapäevane areng, ajalugu ja traditsioonid.
Kui käisime Soomes Kotkas külas, ütles sealse jahtklubi kommodoor, et nad lausa kadestavad meid veidi. Neil on olemas hooned ja eelarved, kuid kogu ressurss kulub nende ülalpidamiseks. Meie aga loome uut ja oleme oma tee alguses. Minu jaoks tähendab ideaalne keskus Narva-Jõesuus kaasaegset sadamat, kus meie klubi lipp ei lehvi mitte lihtsalt kohuse pärast, vaid sellepärast, et siin keeb päriselt elu, toimuvad maailmameistrivõistlused ja iga kohalik elanik tunneb end Eesti merekultuuri osana Eesti merekultuurist.
Te arendate purjespordikooli, jahtklubi ja kasvatate kahte last. Kas teil õnnestub töö „kaldale“ jätta ja kuidas suhtute oma laste tulevikku — kas näete neis oma mereasja jätkajaid või annate neile täieliku valikuvabaduse?
Ausalt öeldes on juhi töö mul alati peas. Kooli ja klubi areng lähtub suuresti minu ideedest, kuigi ilma suurepärase meeskonnata ei sünniks sellest midagi. Mis puudutab lapsi, siis minu poegadest on saanud tõelised kohalikud, siin on nende kodu. Ma ei avalda neile survet, aga nagu mu vahel naine ütleb: „Sina istud pensionipõlves ikka oma jahtklubis ja vaatad, kuidas kõik toimib.“ Mina vastan talle selle peale, et tõenäoliselt teevad seda juba meie lapsed. Näen neis küll jätkajaid, kuid praegu on minu ülesanne läbida kõik need administratiivsed tormid, et neile jääks toimiv, tugev ja hästi üles ehitatud süsteem.
Kui teil oleks piiramatud ressursid, milline oleks ideaalne purjespordikeskus Narva-Jõesuus viie kuni kümne aasta pärast?
See peaks olema täisväärtuslik Ida-Virumaa jahisadam ja purjetamiskeskus, kus oleks 100–150 kohta alustele, soojad angaarid talvitumiseks ning oma töökojad nii puidu- kui ka mootoritööde jaoks. Soovin, et purjespordikool kasvaks nii suureks, et igal jahiklassil oleks oma treener, mitte et peaksime olema kõik natuke „mitme ala mehed“, nagu mina praegu.. Kuid kõige olulisem on see, et klubi töötaks aastaringselt. Näiteks rajasime sel aastal uisuväljaku, et inimesed ei pelgaks ka talvel meie juurde tulla ja merega omal moel tutvust teha. Ma tahan, et siin pandaks alus traditsioonidele – nii et isegi siis, kui mind ja minu meeskonda enam ei ole, ei sulgeks klubi uksi, vaid areneks edasi. Kõrgemale, laiemale ja kiiremini.
Mida te ütleksite vanematele, kes kardavad panna oma last purjetamistrenni hirmust stiihia ees?
Hirm on loomulik, kuid meri on parim õpetaja. See distsiplineerib ja õpetab tegema otsuseid just siis, kui mugavustsoon lõppeb. Meie koolis ei sunni me kunagi kedagi jõuga. Anname lapsele aega „küpseda“, olla lihtsalt kõrval, panna paati kokku, harjuda ja meiega tuttavaks saada. Ja kui see hirm asendub hasardiga, näete te hoopis teist inimest: enesekindlat, julget ja valmis väljakutsetele vastu astuma. Uskuge mind, „poomisuudlus“, mida ma täna naeratusega meenutan, on väike hind selle vabaduse ja iseloomu eest, mida purjetamine inimesele annab.
Lihtsalt tooge laps kaldale… Las ta esialgu lihtsalt vaatab purjesid!