19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses nägi Hungerburgi rand (tänane Narva-Jõesuu) välja hoopis teistsugune kui praegu. Rannajoon oli täis triibulisi rannakabiine ning spetsiaalseid suplusvankreid, millega viidi suplejad otse merre.

Need suplusvankrid olid ratastel väikesed puidust kabiinid. Hobused vedasid need aeglaselt merre, kus suplejad said kabiinis riideid vahetada ning seejärel treppi mööda vette minna. Pärast suplemist veeti vanker jälle kaldale tagasi.

Teenuse eest tuli maksta ning seda kasutasid peamiselt jõukamad kuurordikülalised. Toonased kombed ei lubanud naistel rannas teiste silme all riideid vahetada ning suplusvankrid pakkusid vajalikku privaatsust.

Paljudes Venemaa keisririigi kuurortides sellised rannakabiinid ei juurdunud, kuid Hungerburgis kasutati neid laialdaselt. Supluskabiinid kuulusid kuurordi rajajale Adolf Hahnile ja tema partneritele.

Lisaks olid rannas ka lihtsamad lukustatavad kabiinid, kus sai hoida suplusvahendeid kogu suve jooksul. Need kuulusid sageli kohalikele elanikele.

Tänapäeval võib ajalooliste suplusvankrite ja rannakabiinide koopiad kohata mitmel pool Narva-Jõesuus. Need meenutavad aega, mil kuurort oli tuntud nimega Hungerburg ja oli üks Baltikumi populaarsemaid mereäärseid puhkekohti.